Piiride kehtestamine

Loo selgete piiridega keskkond.

• Lastele piire seada võib olla keeruline ülesanne. Lapsevanematena oleme mõjutatud sellest, mis meil endal oli lapsena lubatud teha ja milliseid piire meie vanemad seadsid. Samuti mõjutab meid see, mida teised lapsevanemad oma lastel teha lubavad. Niisiis üritame pidevalt leida õiget tasakaalu. Tähtis on leida kuldne kesktee liiga leebe ja liiga range vahel.
• Ära ütle alati jah. Mõnikord näib lihtsam lapsele järele anda, sest siis jätab ta jonni ja tundub olevat rõõmus. Ent kui me iga kord lapsele jah ütleme, siis on tal hiljem raske piiridega leppida. Piiramatu vabadusega lapsest kasvab inimene, kes ei aktsepteeri õpetajate, täiskasvanute, tööandjate ja vahel isegi seaduste autoriteeti.
• Ära ütle alati ei. Teisalt, kui ütleme alati ei, siis kasvab lapsest inimene, kes ei ole võimeline iseseisvalt mõtlema ja otsuseid langetama.

Aita lapsel piiridest aru saada.

Piirid on kõige efektiivsemad juhul, kui laps tunnetab, et sa mõistad ja austad teda. Tihti püüavad lapsevanemad distsiplineerida last temaga rääkides, teda suunates ja öeldes, mida laps tegema peab. Mõnikord aga mõjub tegu palju tugevamini kui sõna. Kallistus, silmapilgutus, naeratus ja lapse sihipärase tegevuse vaikne jälgimine annab lapsele sõnumi, et ta on õigel teel. Mõnikord piisab, kui ulatad lapsele käe või küsid, kas tal on abi vaja. Samamoodi annavad kulmukergitus või ninakirtsutus pahameelt edasi paremini kui vihased sõnad või karjumine. Siin on mõned nõuanded, mis võivad abiks olla.

Kasuta majapidamisvahendeid ja mänguasju selleks, milleks need mõeldud on.

• Näita, kuidas mänguasju kasutada. Kui sinu laps loobib kujundite sorteerimise mänguasja, siis ütle: "Ole oma mänguasjadega ettevaatlik," seejärel võta üks kujund ja libista see vastavasse avasse. Väikesed lapsed loobivad mõnikord jonnides asju, kuid see ei tähenda, et nad tahavad meelega lõhkuda. Enamasti on nende tähelepanu üsna lihtne sihipärase tegevuse juurde tagasi suunata. Kui ta aga jätkab loopimist, siis võibolla püüab ta sellega öelda, et ta tahab midagi visata. Võid suunata teda mujale, öeldes: "Lähme õue palli mängima!"
• Kasuta asju otstarbekalt. Ole eeskujuks ja näita lapsele, kuidas asju õigesti kasutada. Toolid on istumiseks, voodid magamiseks, lauad söömiseks jne. Kui ta hüppab voodi peal, siis ütle: "Voodi on magamiseks. Sa võid õues hüpata." Veendu, et kõik pereliikmed neist reeglitest kinni peavad, mitte ainult laps. Ka sina ise ei peaks tooli peal püsti seisma.

Näita ette, loo ja hoia korda.

• Näita lapsele, kuidas mänguasju tagasi oma kohale panna. Et mänguruum oleks alati puhas ja korras, hoia riiulitel korraga vähe asju ja vaheta need aeg-ajalt välja teiste vastu, mida muul ajal hoiad kapis või panipaigas. Kui näitad ette, kuidas asju ära panna, siis hakkab ka laps seda tegema. Kaheaastane armastab korda ning talle meeldib, kui maailm tema ümber on korras. Ta jätab alateadlikult meelde, kuhu asjad käivad, ning on kolmandaks eluaastaks suurema osa ajast võimeline asju ise tagasi panema. Võid teda seejuures aidata, öeldes rõõmsalt: "Ei tea, kuhu need klotsid lähevad, kui me nendega mängimise lõpetame?" Korras keskkond toetab last oma meelte korrastamisel.
• Tee seda, mida soovid, et su laps teeks. Sinu teod on tähtsamad kui see, mida sa ütled. Kui soovid, et laps sööks alati laua taga, siis pead ka ise seal sööma, mitte söögi ajal ringi kõndima, telefoniga rääkima või autot juhtima. Sinu laps ei suuda leppida, et sulle kehtivad teised reeglid. Kui laps keset söömist püsti tõuseb või toiduga mängima hakkab, siis ütle: "Ma näen, et oled söömise lõpetanud." Seejärel võta toit laualt ära. Söömise ajal laua taga püsimine suurendab järk-järgult tema võimet oma impulsse kontrollida.
• Mõned kohad võivad olla lapsele keelatud. Kui kodus on kohti, kuhu lapsel mitte kunagi asja ei ole, siis väheneb konfliktide tekkimise võimalus. Näiteks võid kasutada lapselukku kapiuksel, mille taga on maitseained. Nii hoiad ära ohu, et laps kappi tühjendama hakkab, ja sina ei pea selle pärast muretsema.

Kasuta lapse mujale suunamisel jaatavaid lauseid.

• Sõnasta oma palve jaatavalt, mitte eitavalt. Küpsetamise ajal võid öelda: "Jahu pannakse kaussi," mitte: "Ära aja jahu põrandale."
• Kui esitad kaheaastasele lapsele nõudmise, siis anna talle selgelt mõista, mida ta peab tegema. Selle asemel et öelda: "Tule laua pealt ära," tõsta laps ise põrandale ja ütle: "Jalad jäävad põrandale."
• Kui laps tahab toas ronida ja joosta, siis veendu, et tal oleks piisavalt võimalusi seda õues teha. Juhul kui ta toas jookseb, siis ütle sõbralikult: "Toas me kõnnime niiviisi," ja näita tema kõrval kõndides, kuidas seda teha.
• Kui laps tahab poest komme, siis võid öelda: "Täna ostame õunu." See hoiab fookuse sellel, mida te teete, mitte sellel, mida te ei tee. Sageli tahab väikelaps asju poekorvis katsuda ja otsib nendele asjadele nimesid. Võid teda aidata, öeldes: "Kas tahad õuna hoida? See on punane õun. Kas tunned õuna lõhna? Ostame neli õuna. Kas sa saaksid aidata mul need õunad korvi panna?" Niiviisi lapse tehtut ja nähtut ümber jutustades rikastad tema sõnavara, tõmbad tähelepanu sellele, mis parasjagu toimub, ja ta unustab ära, mida hetk tagasi tahtis.

Hoidu ülestimulatsioonist.

• Aeg-ajalt võib juhtuda, et laps ei suuda ennast kontrollida, eriti kui ta on näljane, väsinud või ülestimuleeritud. Mõned restoranid ja ostukeskused on väikese lapse jaoks liiga intensiivsed. Täiskasvanud suudavad end eredast valgusest või tugevatest helidest välja lülitada, kuid väikesel lapsel see võime alles areneb.
• Ära anna lapsele kofeiini ega palju suhkrut sisaldavaid toite ning püüa vältida kokkupuutumist televiisori, arvuti ja mobiiltelefoniga.

Varu aega.

• Piirid muutuvad vastavalt sellele, kuidas sinu laps kasvab ja areneb ning kuidas ta suudab oma tegude eest vastutada. Ka sina pead koos temaga kasvama ja kohanema. Need piirid, mis sobivad üheaastasele, ei pruugi sobida kolmeaastasele. Lapsega koos kohaneda on tähtis, sest siis ta tunneb, et teda usaldatakse, ja see kasvatab temas enesekindlust täiskasvanuks saades omaenda piire seada.