Tühjade kiituste asemel paku julgustust
Loo keskkond, mis julgustaks last oma tegusid teadvustama.
- Mõnikord kipuvad lapsevanemad lapsi liiga palju kiitma. See on heatahtlik katse lapse enesehinnangut tõsta. "Sa oled superhea ronija, sa oled suurepärane kunstnik, sa oskad nii hästi vaikselt istuda." Ometi ei ole need märkused sageli siirad ja laps hakkab kiitusest sõltuma, et leida motivatsiooni midagi teha. Kui kiidame last selliste asjade eest nagu juurviljade söömine või jalatsite jalgapanek, siis sellega anname talle tegelikult mõista, et ta tegi seda, mida meie tahtsime, et ta teeks. Isegi väikesed lapsed tunnetavad ära, kui meie märkused pole siirad ja me nendega manipuleerime.
- Uuringud näitavad, et laste ülekiitmise komme on viinud selleni, et lapsed tunnevad, nagu neil oleks õigus asjadele oma elus olenemata sellest, kui palju nad nende nimel pingutasid. Ülekiitmine ajab lapsed segadusse – nad pole võimelised oma oskusi adekvaatselt hindama, sest nad on harjunud pideva kiitusega, et neil läheb hästi. See ei tähenda aga, et sa ei peaks oma last julgustama. Su laps areneb jõudsalt positiivsete avalduste najal, samamoodi nagu meiegi, kui kolleegid või pereliikmed meie ponnistusi tunnustatavad.
- Kui soovime lapsi julgustada, siis peaksime veidi vaeva nägema ja harjutama ennast uue lähenemisviisiga, et me ei langeks tagasi tühja kiituse tasemele, mida me enda ümber sageli kuuleme.
Aita lapsel teadvustada oma tegevuse tagajärgi.
- Keskendu tegevusele või pingutusele, mitte isikule
Selle asemel et öelda: "Sa oled nii tubli abiline," ütle: "Aitäh, et aitasid lauda katta." "Sa oled nii tubli lõikuja" asemel ütle: "Aitäh, et lõikasid õhtusöögiks porgandeid." - Kasvata empaatiat
Selle asemel et öelda: "Mulle meeldib, kuidas sa Annat lohutasid," juhi tähelepanu tema teo mõjule: "Vaata, Anna lõpetas nutmise, kui sa talle salvräti tõid ja teda kallistasid. Ta tunneb end nüüd kindlasti paremini." Selline lähenemine on täiesti erinev kiitusest, mis keskendub sellele, mida sina tunned. - Jälgi vaikselt
Sinu laps ei oota kiitust. Sa võid üllatuda, kui näed oma last töötamas ja mängimas kauem ja segamatult siis, kui sa midagi ei ütle. - Väljenda tänulikkust
Kui sul on kiire, siis selle asemel et öelda: "Me jääme sinu venitamise pärast hiljaks. Tee kiiresti ja pane jope selga," ütle: "Sa aitad meil hambaarsti juurde õigeks ajaks jõuda, sest sa paned oma jope ise selga." - Vaatle, ära hinda
Kui su väikelaps ehitab klotsidega, siis selle asemel et öelda: "Su klotsid on igal pool laiali," ütle: "Sa kasutad kõiki klotse." Vaatlemine võib äratada huvi oma tegevust analüüsida, kuid hinnangu andmine heidutab. - Jäta aega enesehinnanguks
Selle asemel et öelda: "Mulle meeldib su pilt," ütle: "Sa täitsid kogu vasaku paberipoole." See tõmbab lapse tähelepanu tema pildile, mitte sinu arvamusele sellest. Fraasi "oh, milline suurepärane hobune" (mis ei pruugi siiras olla) asemel ütle: "Sa maalisid punase hobuse." Nii suunad lapse tähelepanu mitte sinu hinnangule, vaid sellele, et ta ise annaks oma pildile hinnangu. - Lepi, et auhindu pole tarvis
Tegevus, millega su väikelaps ametis on, pakub talle iseenesest rahuldust. Kui laps õpib banaani koorima, siis peitub rõõm selles, kuidas banaanikoor liistakutena lahti tuleb, banaan välja koorub ja kuidas see maitseb. Kui ta koerale toitu paneb ja näeb seejärel koera saba liputades kohale jooksmas, siis see ongi tema autasu.
Uuringud on näidanud, et premeerimine võib lapse motivatsioonile hoopis karuteene teha. Premeerimine pisendab lapse sisemist motivatsiooni. Isegi väikesed lapsed saavad ruttu aru, et kui miski nõuab premeerimist, siis järelikult pole see asi eriti meeldiv. - Lepi tõsiasjaga, et karistus ei mõju
Karistus annab lapsele mõista, mida teha ei tohi, aga ei ütle, mida tohib teha. Selle tulemusel probleem sageli hoopis suureneb. Su laps võib mäletada karistust, kuid ei pruugi seda seostada käitumisega, mis karistuse esile kutsus. Laps, keda on karistatud, võib end tunda jõuetuna, alandatuna, trotsi täis ja solvunult.
Uuringud näitavad, et karistusel on lühiajaline mõju pahatahtliku tegevuse peatamisel, kuid sel puudub pikaajaline mõju käitumisele. Last karistades lahendab täiskasvanu probleemi küll ajutiselt, kuid pikas perspektiivis ei õpi laps probleeme lahendama.
Aja mahavõtmist kasutatakse laste käitumise kontrollimiseks tänapäeval üsna laialdaselt. "Aeg maha" tähendab, et lapse liikumisruum on teatud ajaks piiratud kas tooli, toa või mõne muu kohaga, et ta saaks enesekontrolli tagasi ja mõtleks oma käitumise üle järele. Probleem seisneb aga selles, et kui laps oleks võimeline oma käitumise üle juurdlema, siis poleks ta niiviisi üldse käitunudki. Veelgi tähtsam on see, et "aeg maha" ei paku lapsele mitte mingit abi oma käitumise kontrolli alla saamiseks.
Anna lapsele aega, et eneseteadlikkust tõsta
- Läheb aega, enne kui laps hakkab endale teadvustama, et tema teod mõjutavad teisi. Su laps on enesetunnetuse teekonna alguses ja see teekond kestab kogu tema elu. Kui oled kannatlik ja kasutad lähenemisviisi, mis aitab tal oma käitumist teadvustada, ilma sa teda ülemäära kiidaksid, annaksid hinnanguid ja kritiseeriksid, siis ajapikku saab ta oma käitumisviisist teadlikuks ja hakkab seda juhtima.