Vestluse arendamine
Loo lapsele nüansirikas keelekeskkond.
- Sina ja teised täiskasvanud lapse elus moodustate tema keelekeskkonna. Veendu, et kõik lapsega kokkupuutuvad inimesed oleksid teadlikud, kui vajalik on kasutada detaili- ja väljendusrikast keelt.
- Veendu, et kõik, kes lapsega aega veedavad, saavad aru, kui tähtis on vastata tema püüdele öelda sõnu ja arendada vestlust. Laps annab endast parima ja tema pingutuste tunnustamine julgustab edasi proovima. Kui teda aga ei märgata, siis tunneb ta, et tema katsed on kasutud, ja ta loobub proovimast.
Tutvusta lapsele nüansirohket keelt tema igapäevaelu kogemuste kaudu.
- Iga vahendi jaoks, mida sa kasutad pesemiseks, puhastamiseks, toidu valmistamiseks, riietumiseks ja pereelu korraldamiseks, on olemas sõna, mida sinu laps õpib. Andes asjadele nimed, seletad ühtlasi lahti nende otstarbe. Näiteks on olemas igasuguseid lusikaid – beebi lusikas, supilusikas, serveerimislusikas, mõõtmislusikas, teelusikas jne. Veendu, et kasutad lapse kuuldes kõiki neid erinevaid nimetusi, mitte ei nimeta kõiki lusikaid ühtemoodi lusikaks. Ära muretse, kas need sõnad on lapse jaoks liiga keerulised või mitte. Laps mõistab neid sõnu, kui neid kasutatakse tema elus vastavas kontekstis, ning see rikastab tema keelekasutust.
- Räägi grammatiliselt korrektselt ja kui vähegi võimalik, kasuta täislauseid. Kasuta kõnet, mis oleks lapsele eeskujuks, et tema isegi oleks hiljem võimeline end selgelt ja arusaadavalt väljendama.
Varu vestlemiseks aega.
- Vestluse tekkimist tuleb kannatlikult oodata. Sõnu, millest laps aru saab, on alati rohkem kui sõnu, mille ta välja ütleb. Sa võid paluda tal oma kingad üles otsida ning juba ta lippab üle toa sinu palvet täitma. Tegutsemine toimub tükk maad enne, kui ta on võimeline sulle kingad näpus ütlema: "Emme, ma leidsin kingad üles." Sa pead alguses olema piisavalt kannatlik, et pidada ühepoolset vestlust ja mõistatada, mida su laps püüab öelda.
